Palverännakust

Palverännakud on iidsetest aegadest olnud inimese religioosse olemuse üks väljendusvormidest.

Kristlik palverännak ja sellega seotud ohverdused tulenevad ajaloo suurimast palverännakust – valitud rahva rännakust Egiptusemaalt Tõotatud Maale, ihulikust elust vaimsesse ellu, kirgede orjusest enesetalitsuse ja Looja tahtmise täitmise vabadusse. Selle palverännaku käigus anti rahvale juhised, kuidas toimetada Jumalale meelepäraselt puhastumise, ohverdamise ja palve rituaale, omistati vaimsele pühadusele aineline kuju, valmistamaks ette Jumala Enda Kuju, Messia Jeesus Kristuse, ilmumist.

Olles läbi eksimiste ja langemiste ennast siiski sisse seadnud Tõotatud Maale, sai juuda ja iisraeli rahvale traditsiooniks rännata suuremateks pühadeks Jeruusalemma. Ka Püha Roosipärja rõõmurikka osa viiendas saladuses meenutame, kuidas 12-aastane Jeesuslaps osales ühel taolisel palverännakul (Lk 2:41-51). 

Messia – Jumala Poja inimesekssaamise ja sünni, Tema maise tegevuse, kannatuse, surma ja surnuist ülestõusmise paikadega seoses omandasid palverännakud uue kristliku mõtte ja eesmärgi. 

Kristlikud palverännakud algasid kohe algkiriku esimese põlvkonna eluajal ja kujutasid endast esmalt Pühal Maal Jeesuse Kristuse maise elu ja tegevusega seotud kohtade külastamist. Üsna pea lisandusid neile ka tuntud märtrite surmaga seotud kohad ja nende hauad, eelkõige püha Peetruse haud Roomas. Peale ristiusu keelu alt vabastamist muutusid üksikute inimeste palverännakud grupiviisilisteks. Tõuke selleks andis keiser Constantinuse ema keisrinna Helena oma palverännakuga Palestiinasse ja Jeruusalemma, mille käigus ta leidis Püha Risti reliikviad ja lasi Jeesuse Kristuse elu ja tegevusega seotud paikadesse ehitada mitmeid pühakodasid.

Keskajaks olid Euroopas välja kujunenud üle-euroopaliste ja kohalike palverännuteede ja  sihtkohtade võrgustik, millest tähtsaimad olid mõistagi Rooma p. Peetruse, apostlite ja arvukate märtrite hauakirikud, p. Jakobuse hauakirik Santiago de Compostelas, p. Thomas Becketti haud Canterburys, kolme kuninga reliikviad Kölnis ja p. Olafi haud Nidaroses (Trondheimis). Liivimaa ja Eesti peamiseks palverännakuks, milles osales ka palverändureid kaugemalt Euroopast, kujunes hiliskeskajal välja Püha Risti austamisele keskendunud palverännak Pärnu p. Nikolause kiriku musta risti ilmumispaigast Vastseliina linnuse kabeli valge risti ilmumispaigani. Liivimaal (sh Eestis) katkestas regulaarsete palverännakute tava esmalt Liivi sõda ja seejärel Eesti püsiv sattumine protestantliku Rootsi võimu alla. Asjaolu, et nii selle kunagise Eesti- ja Liivimaa suurima palverännakutee alguspunkt Pärnu p. Nikolause kiriku ja lõpp-punkt Vastseliina linnuse näol, kui ka selle palverännutee vahepeatused Vanamõisa püha Risti kabeli ja Rõngu linnuse näol on praegu varemetes või täielikult hävinud, on väljakutseks kristlikule kogukonnale Maarjamaal taastada meie rahva aktiivne ja elav palvetraditsioon ning anda uus elu sellega seotud märgilistele paikadele. See võikski olla meie palverändurite üheks peamiseks intentsiooniks.

Kui Jeesus läkitas oma jüngrid linnadesse Taevariigi ligiolekut kuulutama, haigeid tervendama, surnuid äratama ja deemoneid välja kihutama, ei lubanud Ta jüngritel kaasa võtta midagi üleliigset ega vastu võtta raha (Mt 10:5-10). Palverännuks valmistudes peame eelkõige läbi katsuma oma südame ja pihisakramendi abil vabastama selle üleliigsest, st patust ja patule viivast. 

Tõeline palverännak ei saa toimuda bussi või autoga, see peab toimuma jalgsi, sest palverännu üks peamisi eesmärke ja intentsioone on patukahetsus ning osalemine Jeesuse Kristuse kannatustes ja ohvris. Palverännu jooksul toimuv füüsiline, vaimne ja moraalne pingutus, kannatatav väsimus, püsiv eneseületus, ettevõetud loobumised ja ohverdused ning võimalike ohtude talumine on väike osa sellest, mida Jeesus Kristus kannatas oma ristiteekonnal meie lunastuseks. Hoolimata kindlaks määratud marsruudist ja ajakavast leiavad palverännaku vältel sageli aset plaanivälised ja ettenägematud sündmused. Need tuletavad palverändurile meelde kõikide inimlike kavade ja kavatsuste ebakindlust ning suunavad inimese meele Jumaliku Ettehoolduse usaldamisele, Kes inimlikest ootustest mööda ja sageli nendega vastuolus korraldab kõike Oma kavade ja eesmärkide kohaselt, alati parima lõpptulemusega nende jaoks, kes Tema Ettehooldust rohkem usaldavad kui omaenda plaane. Nii peaks üks tõeline palverännak kujunema osalejale kristliku elu kontsentreeritud õppetunniks, harjutuseks ja eeskujuks.

Linnuse ehitamine 

Vastseliina linnuse ehitamisega alustati arvatavasti 1342. aasta 25. märtsil, Neitsi Maarja kuulutamise pühal ehk paastumaarjapäeval. Linnus ehitati piiri kaitsvaks kindluseks ning oli ilmselt ajendatud Irboska kivilinnuse püstitamisest teisele poole piiri. Linnus kuulus sel ajal Tartu piiskopiriigi alale. Vastseliina piiskopilinnust nimetati alguses Neitsi Maarja auks Frowenborch’iks, hiljem aga Novum castrum’iks ja Neuhausen’iks ehk uueks linnuseks. Ladinakeelses tekstis on linnuse nimele lisandunud: castrum fortissimum in tota patria – “tugevaim linnus kogu isamaal”. Arhitektuuriliste sarnasuste tõttu Tartu toomkiriku ja Vastseliina linnuse vahel, on levinud arvamus, et mõlemad ehitised olla ehitanud sama meister. Välja võib tuua linnuse kirdetorni, mille üheks huvitavaks tunnuseks on linnuse kabelile viitavad süvendristid ning selge sarnasus Tartu toomkiriku läänepoolse küljega. Piiskopilinnuse põhjapoolne suurtükitorn on aga Liivimaal unikaalne oma ümarate laskeavade poolest. 

Ime 

1353. aastal nähti Vastseliina kabelis kahte valges rüüs inimkuju risti seinalt altarile asetamas. Kolmas valges rüüs inimkuju põlvitas altari juures. Selle juhtumi tõesust kinnitasid mitmed inimesed. Ühe kirjelduse järgi kostis kabelist aeg-ajalt ka imeilusat ladinakeelset laulu (Ramis palmarum) ning riivi pandud ukse taga säras imeline valgus. Ime krooniks seisis altaririst vabalt ja ilma toeta altarikivil püsti. Tol ööl sai Vastseliina linnus omale reliikvia, mida linnuse meeskond hoolikalt valvas. 

Valge rist näitas oma imetegevat mõju taas 1381. aastal, mil Vastseliina linnust piiras Moskva vürsti 300 000 meheline vägi. Kuna pikaleveninud piiramine ja paljud tormijooksud halvendasid lossi kaitsevõimet, siis jäi üle loota vaid Jumala abile. Ühel hommikul päikesetõusu ajal toimuski ime. Vastseliina linnuse pealik, olles esmalt lugenud oma palved, sihtis seejärel pika maa pealt raudnoolega Vene suurvürsti ja tabas teda surmavalt. Oma väejuhist ilma jäänud venelased olid nii šokeeritud, et lõpetasid Vastseliina piiskopilossi piiramise ning lahkusid. Linnuse kaitsjad rõõmustasid imepärase pääsemise üle ning riputasid vibu lossikirikusse. Kuuldus Vastseliina piiskopilinnuse tugevusest levis ja kinnistus rahva mälus.

Indulgents

Ime tõttu, mis Vastseliinas toimus, kuulutas paavst Innocentius VI 1354. aastal Püha Risti kabeli külastajaile välja 40-päevase patukaristuse kustutuse, mida paavst Eugenius 1432. aastal uuendas. Indulgents anti, tavapärastel tingimustel, nendele palveränduritele, kes külastasid Vastseliina Püha risti kabelit kas Kristuse ülestõusmispühal või Neitsi Maarja pühadel (oletatavasti küünlamaarjapäev, paastumaarjapäev, rukkimaarjapäev ja Neitsi Maarja sünnipäev), risti leidmise päeval (3.mail) või risti ülendamise pühal (14. september).

Kuigi patud, mida oleme kahetsenud ja pihtinud, on andeks antud, peame nende eest kandma ajalikku karistust, kas maa peal või puhastustules. Indulgents on vastava ajaliku karistuse kustutus, täielikult või osaliselt. Selle privileegi annab meile Kirik oma lõpmatust varasalvest, mille on täitnud Kristuse ja tema pühakute teened. Osaline indulgents kustutab osa ajalikust karistusest, täielik indulgents terve ajaliku karistuse. 

Indulgentse võib ohverdada mitte ainult iseenda hinge eest, vaid ka pühade hingede eest puhastustules. Purgatooriumis olevate hingede eest ohverdatud indulgentsid sõltuvad siiski Jumala heakskiidust, kuna Kirik maa peal ei valitse hingede üle puhastustules. 

Indulgentsi saab pälvida katoliiklane, kes on armuseisundis ja tingimustel, mille hulka kuuluvad lisaks konkreetsetele palvetele või tegudele tavapärased tingimused. Nendeks on piht, Püha Armulaud, ja palved paavsti traditsiooniliste intentsioonide eest (nt Meie Isa, Ole tervitatud, Maarja ning Au olgu). Need tingimused võib täita kaheksa päeva jooksul enne või pärast indulgentsi saavutamiseks ette nähtud vaga teo sooritamist. Lisaks peab indulgentsi sooviva inimese meel ja süda olema vaba igasugusest tahtlikust sidemest patuga, ka kerge patuga. 

Tänapäev

21. sajandil on Vastseliina linnuse vaimulik tähtsus uuesti kasvanud – on toimunud palverännakuid ning asutatud läbi Eesti kulgev Pirita-Vastseliina palverännutee. 

Urvaste-Vastseliina palverännak sai alguse 2020. aastal üle Eesti paiknevate ilmikliikmete algatusest. 3-päevane rännak on askeetliku hoiakuga ja püüab joonduda põliste palverännakute järgi ka täna. Rännaku olulisteks elementideks on traditsioonilised roomakatoliku riitused-palved ning kristlik kogukond. Palverännak algab 13. augustil Urvastes ja lõpeb Neitsi Maarja taevassevõtmise pühal e. rukkimaarjapäeval, 15. augustil, Vastseliinas. 

Palverännak on avatud kõigile soovijatele. Osalemise eelduseks on rännaku kontseptsiooni ja korraldusega nõustumine.

Allikad: 
Haljasorg, H. “Vastseliina piiskopilinnuse imed”. 
Raudvassar, V. “Vastseliina piiskopilinnus”. https://palverand.ee/?c=vasts&l=et. 01.07.21
“Vastseliina piiskopilinnus”. https://et.wikipedia.org/wiki/Vastseliina_piiskopilinnus. 01.07.21
“Vastseliina valge rist”. https://parnu.katoliku.ee/web/2021/05/06/puha-risti-palverannak-vastseliinasse/. 01.07.21